anus MEIE ESIMENE KURAT TURBAN CEMILE
Mrb dream-loving sĂ”brad, ma tahan teile rÀÀkida suurepĂ€rane juhtum, mis juhtus minuga lĂŒhikese aja jooksul, kuid kĂ”igepealt lubage mul tutvustada ennast olen Kemal 38 aastat vana ĂŒhe 180 cm pikk 80 kg brĂŒnett, kes on olnud abielus 14 aastat ja on abielus, lesk, ĂŒhe horny rahuldamatu hĂŒsteeriline olen hĂ€sti hoolitsetud tĂ€is aktiivne mees, kes aitab naistel otsivad rÔÔmu ja muutus seksuaalsust. See lugu, mida ma teile rÀÀgin, on lugu, mis juhtus veidi aega tagasi.
Töötan eraettevÔttes, istun iga pÀev samast peatusest samal ajal samale bussile, lÀhen tööle ja tulen samal ajal tagasi, niipea kui lahkusin, oli see minu jaoks automatiseeritud rutiin. Nii jÀÀn iga pÀev niimoodi bussis rahvamassi kinni, edasi-tagasi minnes, kuu aega tagasi hakkas noor naine kolm peatust pÀrast minu peatust samasse bussi istuma, mis Àratas mu tÀhelepanu, ta oli tÔesti vÀga kenasti hoolitsetud ja looritatud naine. Tema vÀrske keha nÀitas end loori all ja minus hakkasid tema vastu Àrkama erinevad tunded. PÀev vÔi kaks hiljem, kui olin lesknaise juures, kuhu mind kutsuti, keppisin teda, kujutades ette looritatud naist, keda bussis nÀgin, ja me saime sellest rÔÔmu daamis, kellega ma koos olin, kuigi ta ei teadnud sellest, aga ma keppisin teda natuke kÔvemini, sest keppisin teda seda ette kujutades, lesk sai rohkem rÔÔmu, ta oli Ônnelikum. Juno, Juno, Juno, Juno, Juno, juno, juno, juno, juno, juno, Juno, Juno, Juno, Juno, Juno, Juno, Juno, Juno, Juno, Juno, Juno, Juno, Juno, Juno, Juno, Juno, Juno, Juno, Juno. Ta istus uuesti bussi, mu silmad otsisid teda, ta lÀks jÀlle samast peatusest samal ajal edasi, buss oli tÀna veidi rahvarohkem, juht:
– Liigume tagasi, poisid, palun, keegi ei jÀÀnud tĂ€na ĂŒlerahvastatud teele, tule, palun
kui ta teadaande tegi, liikusid kĂ”ik natuke edasi liikumiseks, minu ette tuli Kinnine daam, kelle nime ma veel ei teadnud, tegin enda ees ruumi, et ta kinni hoiaks, ta tuli, selg oli minu poole, buss hakkas edasi liikuma, ma olin nii lĂ€hedal, sest see oli rahvarohke, ma tundsin peaaegu tema naha lĂ”hna, see oli suurepĂ€rane ja mu kukk oli olnud sarnasel viisil, kui buss aeglustus, mu kubemes jĂ€i puusade kĂŒlge kinni, tal olid puusad nagu kivi, ta oleks kindlasti pidanud tundma mu riista kĂ”vadust puusadel, nendes tunded, ta vabandas minu ees, pöördudes minu poole tagasi
– Vahet pole, see polnud sinu sĂŒĂŒ
ja siis piisas tema hÀÀlest nagu samet, et mind lĂ”petada, ja seal saavutas minus haripunkti soov seda naist keppida, ja soov teda keppida, ĂŒkskĂ”ik mis, söövitati mu ajju. Ăhtul olime jĂ€lle samas bussis, kuigi tulin oma peatusesse, Ma ei tulnud maha, jĂ€lgisin rahvahulka eemalt ja vĂ€ljusin peatuses, kust ta maha tuli, tulin maha tagaukse juures, hakkasin hiljem kahte tĂ€navat jĂ€rgima ta pöördus otse eraldatud kohta, ta sisenes saja meetri kaugusel asuvasse ĂŒhekorruselisse eramusse, mĂ”ni minut hiljem lahkus majast ĂŒks daam, ootasin natuke kauem ja siis lĂ€ksin tagasi oma koju. NĂŒĂŒd, kui ma teadsin teie maja, ĂŒlejÀÀnud jĂ€eti uurima ja uurima, tegelikult oli homme pĂŒhapĂ€ev. PĂŒhapĂ€eva hommik pole minu komme, kuid tĂ”usin varakult ĂŒles, riietusin, kĂ”ndisin selle tĂ€nava lĂ€hedal nurgas asuvasse toidupoodi, ostsin mĂ”ned vĂ€ikesed asjad, sattusin naljatades tĂŒdrukuga kassas vestlusesse.
– See on ĂŒmberringi ĂŒsna eraldatud, peaaegu kedagi pole, Ma soovin, et oleks tore, kui see oleks iga pĂ€ev selline, ĂŒtlesin, et tĂŒdruk haigutas natuke, hÀÀletoonil, mis pole veel tĂ€ielikult Ă€rganud, ja naeris
– Kus see on, vend, et kĂ”ik Ă€rkavad keskpĂ€eval, see muutub rahvarohkeks ja see koht muutub pĂŒhapĂ€evaseks Ă€riks. Pakkusin talle ostetud asjadest paar kĂŒpsist ja ĆĄokolaaditahvlit
– sa sööd hommikusöögiks, mul on maius, sul pole kerge varakult tööle tulla, eriti pĂŒhapĂ€eval, ma hĂ€ngisin, sest sa ei söönud hommikusööki, ta naeris ja tĂ€nas mind. Lahkusin sealt, ĂŒks tĂ€nav hiljem, möödusin aeglaselt selle daami maja ees, kelle nime ma veel ei teadnud, seest kostis beebiheli, ilmselt oli tal laps, kuid see ei takistanud mind teda keppimast. Ma ei viibinud liiga kaua, et tĂ€helepanu Ă€ratamist vĂ€ltida, möödusin, lĂ€ksin tagasi oma koju. Tegin sel nĂ€dalavahetusel veel kolm nĂ€dalat jĂ€relkontrolli, saime kassatĂŒdrukuga paremaks, hakkasime siit-sealt vestlema, nĂŒĂŒd sain soovitud teabe kĂ€tte, tĂ”in selle katastroofi pea maha
â olen kĂ”rvaltĂ€naval, naaber kolis meie kĂ”rvale, Ma ei saa Ă”htul beebi hÀÀle tĂ”ttu magada, Ma ei tea, kes ta on, kui ta ĂŒmbriku viskas, kassatĂŒdruk
– abi, nad just kolisid, tema abikaasa on rahvusvaheline autojuht, ta oli kadunud, ta ei tulnud pikka aega ja naabruskonna naine ĂŒtles mulle, et hoolitseb tööle minnes oma lapse eest, tema nimi oli cemile, ma arvan, et ta oli alles 22-aastane, tal oli tĂŒtar vanuses 1,5 ja TĂ€di Zehra, kes mulle sellest rÀÀkis, hoolitses lapse eest korralikult. Ta ĂŒtles, et tema abikaasa oli vĂ€ga ĂŒkskĂ”ikne, tundetu inimene, kes ei hoolitsenud oma maja eest, naine töötas ja hoolitses tema maja eest. Ka daamil polnud kedagi lĂ€heduses.Ma olin Ă€rritunud sarnasel viisil
â mul oli temast tĂ”esti nii kahju, vaeseke, kui ĂŒtlesin, et tahan mĂ€ngida, hĂŒppasin peaaegu sinna ĂŒles ja kallistasin kassapidajat ning tĂ€nasin teda, see ei saanud minu jaoks hea uudis olla. Ma sain selle, mida ma kavatsesin saada, nĂŒĂŒd kavatsesin teha plaane Cemile ‘ i keppimiseks, see naine oleks pidanud möllama ilma munnita, ilma meheta, ma kavatsesin teda aidata, kavatsesin teda toita, kavatsesin oma tööd jĂ€tkata, tegin ja segasin ĂŒhelt poolt plaane, Ma ei saanud sellest vĂ€lja. Ma olin nii sĂŒĂŒvinud tööl kogu pĂ€eva, minu sĂ”ber, November
– kemal, ei, Mida kuradit sa nii sukeldud, sa ei mĂ€rka, kui nad kurat, ma tulin enda juurde. November on 42 – aastane, korralikult hoolitsetud, kuid abielus, ta oli mu sĂ”ber, meil poleks tema ja minu vahel saladusi, ta rÀÀgiks mulle kĂ”ik, ma rÀÀgiksin talle kĂ”ik. Ma ĂŒtlesin talle, Mis juhtus, kui see juhtus, ta naeris
– kutt, kellest sa kinnisideeks oled, ĂŒtles, et ĂŒhel Ă”htul lĂ€heme koos, lĂ€heme sinu majja, Kurat Lits hommikuni. Ma olin pĂ”nevil, miks mitte
– ma ĂŒtlesin okei
– aga kui kaua peaksime seda kogema? November peatus veidi, kaks pĂ€eva hiljem lĂ€heb teie tĂ€di ema juurde, ta peatub ööseks, ta ĂŒtles mulle, et saate enda eest hoolitseda, ta ĂŒtles, et annan teile teada, asi on lĂ”petatud. Tegelikult naeratab novembri NĂ€gu kolmapĂ€eva hommikul
– kemal, mu sĂ”ber, su silmad on sĂ€ravad, tĂ€di pole homme Ă”htul kodus, ole homseks valmis, ta ĂŒtles, et me keppime su cemile ‘ i. Olin juba silmad pimendanud, et see juhtub. JĂ€rgmisel Ă”htul lahkusime koos novembriga töölt, istusime koos bussi, kuid seisime eraldi kohtades, ta jĂ€litas mind, cemile sattus jĂ€rgmisesse peatusesse, jĂ€rgisime teda eemalt bussi juurde, gaslime nĂ€gi tĂ€na Ă”htul atraktiivsem vĂ€lja, alguses oli Ă”liga sarnase vĂ€rviga sinine turban, all tĂ€ispikk mantel, kontsad jalas olid tĂ€ielik katastroof.PĂ€rast pikka reisi, cemile vĂ€ljus bussipeatuses, nii et tulime tagaukse juurest maha ja hakkasime eemalt vaatama, cemile pööras hiljem kaks tĂ€navat paremale ja suundus koju, me kĂ”ik jĂ€lgisime ikka eemalt, ma teadsin, et cemile oli sees pĂ€rast sisenemist lĂ€ks naabrinaine vĂ€lja, me poleks tohtinud teda nĂ€ha. Just siis, kui naine lahkus, cemile, ĂŒtles tĂŒdruk: ma lĂ€hen, tĂŒdruk magab, sa sööd, Ăra muretse, ta lahkus, hammas unustas ukse sulgeda, milline vĂ”imalus, aga hiilisime sisse lĂ€bi tĂ€navaukse ja avatud vĂ€lisukse kedagi nĂ€gemata ning sulgesime ukse aeglaselt. Cemile oli pealislaki seljast vĂ”tnud ja kandis kleidi all tĂ€ispikka musta pĂ”lvini ulatuvat kleiti, millel olid lĂ€ikivad mustad sokid, nĂ€idates jalgade ilu veelgi. Ta möödus köögist elutuppa, ma olin kohe tema taga, kartsin, et mu sĂŒda praguneb ja cemile kuuleb tema hÀÀlt sarnasel viisil peksmas, sellest ei olnud enam tagasiteed. Viskasin end Jamilale selja tagant, mĂ€ssisin kĂ€ed ĂŒmber tema keha ja pigistasin teda, Jamila oli ĂŒllatunud, mida ta oli kannatanud, ta seisis, nagu oleks keelt kinni hoitud, nagu iidol. November tuli minu selja tagant, kattis Cemile ‘i sarvise kĂ€e kiiresti kĂ€ega, cemile’ i silmad olid paigast hĂŒppamise vormis, ta vĂ€rises, hakkas hirmust surema. Nagu oleks ta tulemas, tahtis ta tagant kĂ”rva karjuda
– rahune maha, cemile baby, Ăra tee hÀÀlt, me hakkame sind keppima, ma ĂŒtlesin, et meil pole muud kavatsust, aga tal polnud kavatsust mind kuulata, ta ĂŒritas mu sĂŒles vaeva nĂ€ha, end siduda, summutatud hÀÀli teha. Nagu ma ĂŒtlesin, oli ta 22-aastane turd naine, mul ei olnud probleeme tema hoidmisega, kuid tal poleks olnud hea karjuda. Ma helistasin novembris
– löö talle nĂ€kku, lase tal mĂ”istusele tulla, mu vĂ€ike lits November maandus cemile ‘i nĂ€ole kĂ”va laksu, cemile’ i pea visati mulle valust oigades paremale, tema hijab oli veidi moonutatud, mĂ”ned tema juuksed ilmusid laksu mĂ”ju all, olin rohkem erutatud mustade juuste tĂ”ttu, mida nĂ€gin loori all, ja ta lĂ”hnas hiilgavalt. Jemileye
– Vaata, Ă€ra lase lapsel sees Ă€rgata, Ă€ra vĂ”ta seda Ă€ra, kullake, ma ĂŒtlesin, et rahune maha. Ta raputas pead, nagu oleks temaga kĂ”ik korras, ta oli laksu valust pĂ”himĂ”tteliselt teadvuseta. Avasin kĂ€ed, cemile kukkus pikali, Suu kĂŒljest voolas verd, November lĂ”i teda pĂ€ris kĂ”vasti ja puhus mu vĂ€ikese emase huule vĂ€lja. Ma kummardusin samal ajal pĂŒhkides verd immitseb tema huule serva tema hijabia
– Vaata, kallis, rahune, me ei tee sulle haiget, me keppime sind, cemile kallistas mu jalgu, kui ma ĂŒtlesin
– Vend, palun lase mul minna, ma olen lastega Abielunaine, Ă€ra rĂŒveta mind, ma teen mida iganes sa tahad, ma suudlen su jala PĂ”hja, su ninast voolavad Vedelikud segunesid juhtunu kerjamisel pisaratega, ma olin rohkem hull
â Olgu, neetud lits, ma ĂŒtlesin, et panen sind lakkuma oma jala pĂ”hja ja istusin diivanil, vĂ”tsin JalanĂ”ud, sokid jalast, ulatasin need jamila ette, jamila oli ĂŒllatunud, oodates, et ei tea, mida teha, haaras jamila juustega segatud hijabist, viskas ta mu jalgade ette ja ĂŒtles, et lakkuda lits, jamila lakub mu jalgu hirmust, SĂŒlje pisarad ja ninavedelikud segunevad, mÀÀrisid ta nĂ€ole, huultele, nĂŒĂŒd lakkus jamila mu sĂ”rmi, ma ĂŒtlesin, et jamila oli sellest asjast ĆĄokeeritud, mida ta esimest korda tegi, kuid ta oli hakkas abitult jĂ€tkama, see november oli ĂŒllatunud, jamila ei teadnud, mida teha, jamila ei teadnud, mida teha, jamila ei teadnud, mida teha, jamila ei teadnud, mida teha, jamila ei teadnud, mida teha, jamila ei teadnud, mida teha, jamila ei teadnud, et ta ei talu seda eriti, ta viskas pĂ”randale. November rullib toast leitud ajalehe ĂŒles ja lööb cemili tagumikku pulgaga, mida ta ĂŒhelt poolt sarnasel viisil tegi
– TĂ”use ĂŒles, tĂŒdruk, mu vĂ€ike lits ĂŒtles, et sa hakkad jĂ€lle mu jalgu lakkuma, cemile pöördus valu ja meeleheitega mu lihase poole, ta hakkas jalgu lakkuma, Nov ĂŒritas mulle vastu panna November haaras Cemile hijabist kinni, pistis pea pĂ”randale ja pani jala nĂ€ole, kui lĂ€ksin cemile taha ja hakkasin tema tuharaid kleidil silitama